Põuavines, peaaegu värvitu meri. Õhk tundub olevat tummine ja paks. Ta matab hinge. Istud madalas rannavees kivil ning unustad enda olema. Juhulindude hääletu lend. Vaatad vette. Vaiksed loksatused, kivide staatika. Korraga vastu ihu tuule tasane puudutus – silme ees helendab hetkeks. Ja sa märkad üht päikesevärvi kivi, liig värvilist, et kuuluda sellesse päeva. Tuul, mis sind puudutas, puudutab korraks ka vett tema kohal. Võdin käib läbi vee ja pinnale tekib virve. Õhkõrn ja õhuke. Ei, see vist polnudki tuulest – tuhm päikesekiir puudutas korraks kivi, pani elama vee, ja laskis minul hingata. See oli kõik.