Olen lõpmata palju kordi jälginud lindude loojangueelset äkilist ärevust rannas, kuulnud nende karjeid ja vaadanud nende paanilist lendu. Omamoodi on see meeleolu nakkav. Tunned ka ise seletamatut rahutust, võib-olla ehk hirmugi. Aga kui päikene kadunud on, paneb ootamatu vaikus su kõrvad lukku. Nüüd siis seesama vaatepilt keset linna, linnahooneid ja linnahääli. Äkitselt tohutu linnulaviin ja kisakoor hotellitoa avatud akna taga. Kuni tuba ümber mööbeldades koos kaameraga lahtise aknani pääsesin, oli meeletu lennukeeris vaateväljast kadunud. Hoopis rabavam oli aga see tummfilmi pilt, tardunud, liikumatute lindude rivi kõrghoone katusejoonel. Mida tunnevad linnud, kui päike on kadunud ära maakera serva taha ning taevas lõõmab suur tulekahju? Mida tunneme meie?