Lõimelõngad on need, mis moodustavad kanga põhikoe. Kuidas peaksin siis nimetama pilti, mille peal kevade hakatuse koelõngad juba hoolikalt ritta sätitud on? Need haprad kasvamisnäljas kasetüved, risti-rästi raagudega omavahel ühendatud. Raagudega, millel paisunud pungad võib-olla juba homme verinoori rohelisi hiirekõrvu kikitavad, et meie salamisi sosistatud sõnu tabada. Taustal sini-sinine taevas õhkõrnade süütute pilvehakatistega. Kõik veel nii pooleli, alles valmistumas, õhevil ja ärevil. See ta on – kevade lõim. Kangastelgedele seatud ja ootel. Kevad, kuduja, seisatab uksel ja muigab. Egas muud, homme läheb siis lahti!