On ju vahel säärane jonnakas tahtmine jääda seisma ja mitte edasi liikuda? Suruda jalad tõrksalt vastu maapinda ja öelda endaette pominal, et siia ma nüüd jään, tulgu või veeuputus! Kihutagu see aeg pealegi edasi nagu hull, minusse see ei puutu ja kõik! Midagi niisugust tundsin ma, kui kiirustamise ja tormamise pealt end äkki selle oksa all, kael üles vahtimisest kange, seismas leidsin. Enamgi veel – mulle tundus, et see üksik, värviline, küll juba õrna hallapitsiga palistatud, ent ikkagi veel täislehis olev, alla voolates äkitselt peatunud kaseoks oli just samasuguse otsuse teinud. Aitab, siia ma jään! Niisugusena, nagu olen. Kihutagu aeg mööda halli ja raagset ilma pealegi edasi otsekui arust ära. Jäätugu mu lehed, seda kõvemini nad mu küljes kinni on! Meie jääme ja oleme. Sest miski peab olema ometi värviline ja päris. Ning mitte ainult ilus mälestus.