Aastad pole vennad. Seekord otsi või tikutulega leegina lõõskavat vahtrapuud. Kollased lehedki on pigem pruunikirjud kui kullasärased. Ja kust see sära ja sädelus tulema peakski, kui taevas on ühtlaselt tinahall, ilma vähimagi päikesepraota? Asjata otsid kuldset sügist, asjata! Astud järjekordse vihmasabina eest ühe vahtra võra varju. Tõstad niisama ajaviiteks pilgu – ja seal ta sind ootabki, kuldne sügis! Õrnkollased, peaaegu läbipaistvad lehed kaarduvad hapra kaskaadina tumetõsiste okste küljest nõtkelt alla. Lehed kumavad üksteisest läbi, tekitades nii üha uusi värvivarjundeid. Tinahalli taevast pole kusagil, ainult üks suur kolletus! Siiski. Pilk leiab vigase lehe, millele pole õrna kollast jätkunud. Pigem on ta porikarva. Ja lisaks ehk natukene mälestust suvisest rohelusest. Seltsiliseks vahtravili, millel pole jaksu olnud ära lennata. Igal sügisel on tõepoolest oma nägu. Hea, et kohtusime näost näkku.