Ongi paras aeg see pilt rääkima meelitada. Ei, ei, looduses on nende värviliste sõnajalgade aeg sama hea kui möödas. Nägin juba oktoobri keskel luitund-pruuni metsaalust, tihedat sõnajalapadrikut, mille kohal männilatvade vahel kuldkollaseid leheliblikaid lendas. Ilus oli. Aga need värvilised lehvikud – meie põhjamaa palmilehed ju? – jäid mu pilgu alla siin pildil koos rinnus pigistava igatsusega. Küllap on teilegi tuttav see ahnus ja himu olla samal ajal ning ühekorraga mitmes kohas, sest igal pool on parajasti just see kõige-kõigem aeg! Need nõlvad seal põhjarannikul on mulle kuidagi eriliselt tähtsad. Ometi saan sinna haruharva. Jäi vahele sellelgi aastal. Võlatunne? Oh ei! Mis on sellel sõnajalapuhmal minust või minu pilgust? Tema rändab oma rändamise teed ja tuleb niikuinii toime. See olen ma ise, kes tuge ja toetust vajab. Kinnitust, kui kaunis võib olla tee unele, kui iseenesestmõistetav on uus ärkamine ja tagasitulek. Kui ma olengi midagi võlgu, siis vaid iseendale, oma hingele. Õnneks on sellelt pildilt kuulda üle lendava hiiglasliku linnuparve tiibade vihinat, puude latvadesse takerdunud tuuleiile, ning tunda päikese lõhna jahenevas sügisõhus. Ja ma olen peaaegu seal.