Rõõmus on see paiskumine vastu tumedat öötaevast, tulikuum, vallutav ja valdav, selline tihedalt läbipõimunud ja ühtehoidev, koosminemise tuhinast kantud, ühiste ideaalide poole suunatud. Aga olgu see sülem siis nii vägev ja kokkuhoidev pahmakas kui ta ka on, ometi haruneb ta kõrguste poole eri teid pidi. Kuni on oma joonis igal üksikul sädemel, oma tee igaühel eraldi läbida, oma sõlmed ja keerud lahti harutada, oma kõrgus saavutada ja kõrghetk üles leida – ning siis viimaks kusagil üksikult kustuda, tuhaks pudeneda...