Ei ole eriti mõttekas olla kusagil kõrgel selleks, et tunda, et sa oled millestki kõrgemal, oled millestki üle. Tihti viib niisugune kõrguseiha hoopis vastupidise kogemuseni – just kõrgel olles vaateväli avardub ja selles mõõtmatuses tajud pigem iseenda väiksust ja tühisust. Mäletan, mida ma tundsin, kui ma varases teismeeas esimest korda Ontikale sattusin. Mitte ainult mina, vaid kogu hiiglaslik maismaa mu selja taga taandus selle mõõtmatu veevälja ees millekski täiesti tähtsusetuks. Armastan tänaseni paiku, kus merd on vaateväljas enam kui jalgealust maad. Sedagi päeva ära saates olin ma kõrgel pangal, tõelist suurust imetlev ja leplikult allajäämiseks valmis. Ometi, nagu te näete, olen endale seekord toetavad kaaslased leidnud – selle kivise paenuki, end ääretuse eeski koduselt tundva ning uusi lehti hakatava põõsa, ja kevadvärske rohu mu taldade all. Nende jaoks oli selles paigas kõik paigas. Just nii nagu peab. Ja tõesti, ma sain nendelt tuge. Hea on olla lihtsalt see, kes sa oled. Ei vähem ega rohkem.