Rahud meie randade läheduses tekitavad enamasti pigem rahutust kui rahu. Nad ärgitavad meis igatsust, manavad teabkust esile salajase painava minekusoovi. Ikka tundub kallas seal teiselpool rahu ahvatlevam, meri võimsam ja kaugused haaratavamad. Muidugi ei pruugi see tegelikkuses sugugi nii olla. Aga isegi siis, kui sa seda kindlalt tead, koguni kogenud oled, ei saa sa võitu rahutust igatsusest minna rahule ning lootusest jääda siis viimaks rahule.
Siiski on minu jaoks mõned erilised hetked rannal, mil pidevalt pilgu all olev rahu jätab mu rahule. Üks nendest on sellel pildil. Suvehaku valge öö, täiesti tuuletu meri, rahunenud, uinunud linnud. Pehme, ühtlane sametsinine, samasugune nii taevalaotuses kui veeväljal. Nende kahe tumeda öösinise pinna vahel on see kergelt valkjas triip, mis tähistab avamerd ning silmapiiri teiselpool rahu, aga joonib samaväärsena alla ka rahu minupoolse kalda. Rahu on rahu nii siin kui seal, näikse see ütlevat. Ja rahu jõuab minussegi. Sametsinine, öine rahu.