Vahel on vaja mõne vaate sisse sootumaks ära kaduda. Vaadata nii kaua, et pole viimaks enam ei sind ega vaadetki. Kaduda ära. Või koguni kaotada ennast ära? Siis on vahepeal mingi kummaline tühimik, millest vaevalt et oskad enesele hiljem aru anda. Omamoodi puhastumiseks võiks seda pidada. Sest kui sa siis viimaks sealt aegapidi tagasi tuled, on su silmad puhtamad, kõrv erksam, lõhnu kogu ilm täis, ja sa tunned iga ihukarvaga, kuidas õhk sind õhkõrnalt puudutab. Kõik varemkogetu ja -talletatu on nüüd seotud äsja ilmaletulnu avatusega kõigele seninägematule ja uuele. Omamoodi taassünd. Ent seda ei juhtu tihti. Pigem tuleb selliseid vaateid haruharva ette, kuhu kadumist sa vältida ei saa ega tahagi. Siin on üks neist. Kadreering on täpne ja välistab kõik, mis igas neljas suunas lisanduks. Just sinna ma kaotasin enda.