Kui on janu kirgaste värvide ja eredate elamuste järele, tuleb oodata ära täies jõus, aga siiski mitte lõplikult valmis saanud, mahladest üleküpsenud, vaid ikka veel teel olev kevad, ja minna põhjarannikule, sinna, kus merd on alati rohkem kui maad. Nii teen mina. Seal tõttan ma ummisjalu oma kaski vaatama, neid, mille juured seal all on kogu aeg lainete uhtuda, ja mis end risti-rästi ja viltu mere kohale on kallutanud. Ei ma rahune enne, kui leian kinnitust, et nad on jaksanud olla. Olla sellegi talve, koos jää ja tuulte ja tormidega. Et nad tõepoolest olemas on. Ja mere sinine kortsuriidest palakas ulatub endiselt silmapiirini välja – ah, midagi niigi püsivat siin püsimatus ilmas! Nüüd võin ma juua oma värvijanu täis ja saada oma kaugusteihale kinnitust. Olen jälle siin olnud. Oleme kohtunud taas.