Olin ise ka ootaja – ootasin laeva. Küllap on teilgi tulnud kusagil pikemat aega oodata. Ma ei mõtle praegu seda üksinda ootamist, sest see on hoopis midagi muud. Mõtlen paljukesi ootamist, kusagil lennujaamas, rongivaksalis, bussiootepaviljonis... Ootad oma aega ja mõtled oma mõtteid. Või vaatad ringi ja mõtled, mis teised praegu mõtelda võivad. Aga teinekord juhtub, et tüdined mõtlemisest ära. Kärsitus ja rahutus ei anna asu. Sadamas saab õnneks ringi uidata. Nii ma selle isemoodi perrooni koos ootajatega leidsingi. Kahe täitsa erineva mere vahel – ühel pool säbruline ja tuult täis, teisel pool leebe ja ilusaid peegelsambaid ilmutav. Küllap oleme ootamise ajaks juba kõik oma valiku teinud ning valmis minema. Meie ooteplatvormid ei reeda me valikuid, ei muuda neid kõigile nii ilmselgelt nähtavaks nagu siin. Ometi on ootamine vaid paus tuleku ja mineku vahel. Meie kõigi jaoks. Ning otsus on igaühel tehtud.