Kerge lainetest uhutud kaldpind vee suunas. Märja liiva poolt kinnipüütud vaevutabatav varju ja valguse mäng. Tagasiveereva, peaaegu olematu laine joonistatud peaaegu olematust vahust triip, kandmas endas pilvealust leebet päikest. Veesäbru, kroogituna ruumiliseks ja hoidmas iga krooke sees alles nii varju kui valgust. Edasi-tagasi kantava liiva värv, mida selge vesi meie eest ei varja, vaid hoopis ilmutab. Tagasivoolava vee taevakarvaline vingerdav triibustik, mis paremale ülemisse nurka taandub, taastõusvale lainele hakatuseks olles. See nurgast nurka kordus – kollasest sinisesse, sinisest kollasesse, kollasest sinisesse. Tunnen ikka veel selle tasase õhtupooliku rahulikku rütmi, tema sisse ja välja hingamist, tema rahu ja leplikust, kui ma vaatan seda harmoonilist, kõikelepitavat jaotust. Ma saan andeks ja annan andeks. Kõik just niiviisi ongi. Ja jääb.