Just selles rannas on taevas mu ees end lõpmatuis variantides laiali laotanud, just siin on teda olnud nii palju, et ma siinset täiesti avatud merd vähemaks olen pidanud, kui mõnes teises kodusaare rannas, kus silmapiir mõne laiu või kare või rahu ehk poolsaarekaaregi läbi iseenesest hoopis hakitum ja haaratavam on. Ometi olen nois paigus olnud rohkem mere lummuses ja võtnud taevast kõigest kui iseenesestmõistetavat täiendit veeväljale. Siin aga valitseb taevas. Valitseb maa ja meregi üle. Ja kui sa siiski ta käest mõtled pääseda ning pilgu merele langetad, vahetab ta äkitselt oma ilmet ning kihutab su poole jõulise pilvelaviiniga, muutes maa ja mere oma mängumaaks, millel valgus ja vari lausa mõeldamatu kiirusega kohti vahetavad. Nii ei anna ta sulle hetkekski võimalust kahelda, et see rand on taevaste rand. Suure taeva oma.