Suve lõpuks on pilliroog kaugelt üle mu pea. Siis on ta kindlasti üks, mis tekitab minus tõelise rannatuse tunde. Mine nii kaugele kui tahes, üle ei näe ja jääd alla. Igas mõttes jääd alla. Ahmid ja ahmid kaugust, aga lõppu ei ole, randa ei paista... Olgu küll, et pilliroog ise ju ranna markeerija just on. Vahel, kui avarus talumatult suur ja rannad nii haaramatud, et hing kinni kipub jääma, siis otsid pidet ning tuge kusagil lähemal. Lausa siinsamas ehk. Niiviisi ma ta leidsingi – mastimänd, mastimänd roostikus! Eks ole tal ju kõik tavapäraselt selle tiitliga pärjatu omadused: peajagu teistest üle, sirge, uhke ja eriline. Seal ta lehvib olematus tuules! Tõepoolest eriline.