Lapsed läksid sel päeval ära. Kaugele ja kauaks. Vaatasime, kuni laev täpiks kahanes, ja läksime siis ka. Mitte koju tagasi – maja oleks meid hääletuna vastu võtnud. Läksime otsima oma kohtasid, oma randu. Lohutust leidma. Kiviklibusel kaldapealsel pildistasin vanu oksakohti kõverikul kasetüvel. Midagi mõtlemata, rääkimata siis sümbolitest. Päris huvitavad pildid, vaatasin ma täna. Loojanguks läksime veelgi kaugemale kodust, teisele rannale. Inimtühjale. Liiv oli jahe, aga mõnus astuda. Pilte tegin sealgi. Et keskenduda. Eelmise päeva tuule tujudele ja vihma täppidele liival. Päike oli madalal, kõigel oli üha pikenev vari. Kuni ma äkki tardusin sellesama vaate ees siin. Lapse jalajäljed, kuidagi eatud ja ajatud, tulid mu poole. Seisime, varbad peaaegu vastakuti. Ja ma teadsin – nad ju polegi kusagil ära, need meie lapsed…