Eks mul oli ikka natuke kõhe sind vaadata küll, sa võõras mees. Ikkagi ees ju mitu meetrit langust alla kividele. Ja pilk ahnelt kuhugi mujale suunatud, mitte oma jalge ette. Mõtted astumisest eemal, hoopis mujal, seal kaugel eespool. Sinu jahikirg on mulle tuttav. Olen isegi piire proovile pannud. Ja ennastunustavalt ning tahtmatult oma lähedaste närvidel mänginud. Enamgi veel. Kui päris aus olla, olin ise vast pool tunnikest hiljem üsna sealsamas, kus sina sellel pildil seisad. Ja kui ohutunne meid vahel ka peatab, siis on see pigem kaamera kui iseenese pärast, eks ju? Oh, ja mis meist üldse rääkida! Kõik need orkaanid, maavärinad, vulkaanipursked – milliseid pilte seal saaks! Ja tehaksegi. Kui läheb õnneks. Kõigil kahjuks ei lähe. Pildijaht ja kirg. Kas on olemas tuima ja kiretut loomingut? Ei, ei ole.