Oli märts. Oli tuuline ja külm. Liiga kauaks olin jäänud. Käimisest väsinud, puhkasin jalgu. Öeldakse – raudkivi. Talvel on raudkivi tõepoolest raudne. Karm su vastu, ei luba kaua istuda. Ent vaatepilt lummab, hoiab kinni jõu ja väega. Valgus muutub ja peibutab, lahtine meri kohiseb ning ründab. Paremal, lahesopis, on purunenud jää, mis kõigub lakkamatult siia ja sinna. See loksumine õõtsutab nüüd juba mindki, teeb tõusmise lausa võimatuks. Püüan pilguga midagi, mis seisaks paigal. Rüsijää, kivide vahele kaldale uhutud. Päikese viimased kiired panevad jääpallidest hangeharja õrnroosalt õhetama. Tulen pilguga üle suurte kivide, üle libejäise lume tagasi enda poole, kuni jõuan iseendasse. Saan käsu tõusta ja allun. Mu tagasitee hääbub pimedusse. Tean ja lähen.