Ma ei tea, kuidas üks läbinisti tumehall päev, selle ühtlaselt kaega kaetud talvetaeva all, võtab pimeduse jõudmise tunnil, siis kui keegi enam lootagi ei jaksa, äkki kätte ning laotab merejää rebestatud pinnale sellist õhkõrna lillakasroosat, mis on pigem unelemise, aeglase pikaldase kusagil viibimise värv, tolle seisva hetke värv, mil enam kuhugi kiiret ei ole? Selle äraoleva oleku värv, mida pikaleveninud pausi ajal korraga jahmatusega jutukaaslase pilgus näed. Küllap oli siis päevalgi põhjust enne minekut hetkeks tardunud pilgul mõttesse jääda… Helendas tallegi korraks mälestustest midagi unistuslikku ning õrna, midagi sellist, mida päevavalgel jutuks võtta poleks ehk sobinud? Ehmusin oma kohalolust, sellest tahtmatust tunnistaja-olemisest – ei kuulu ju isegi lauanaabri eemalolev pilk keset jutuajamist meile mõlemale, vaid ikka ja ainuüksi temale. Kusagil ära olijale. Viibijale.