Oled oma jalad nüüd maast lahti saanud. Madal tumehall pilvelaotus, pilgeni täis esimest varajast märga lund, on kusagil kaugel su all. See taevas, millest sa enam läbi ei näinud, aga millest sa ometi läbi trügisid. Mootorite möirates. Rappudes ja vappudes. Vere pekseldes sees. Higipiiskadega näos. Mitu kilomeetrit noolena üles! Ja mida sa näed? See maastik, pehme villavaibaga kaetud, laotub su ette ja kutsub kõndima. Lubab pikaligi heita, kui rändamisest väsid. Nii sõbralik, hellitav ja soe näib ta sulle. Ent ometi jahmatab sind see avanev vaade – taeva kohal on taevas! Kinnine, umbne, pilgule läbimatu. Taas?

Kui palju kordi oled soovinud hetkede kestmist ja aegade kordumist. Nii see siis ongi. Kõik kordub.