Ah et seal kaugel on ka üks väikene kuhjake rüsijääd? – Jajah, aga mitte niiviisi! Seal kaugel on ikka see suur jäämägi, siin ees üks pisem kuhjake... On tühine viga, kui me jääkuhilaid niiviisi ekslikult paika paneme. Aga me mõõdame sedasi sageli kõike muudki, rõõmu ja mureni välja. Tänane mure tundub ületamatult suur, ent aegadetagune läbielamine, nüüd ajaliselt kauge, näib silmapiiril tähtsusetu täpina. Ometi suutsin teda tookord kanda – see teadmine võiks nüüd ju abiks olla, kui mäletaksin ta tookordset tõelist mahtu. Tahaksin jaksata mäletada ka oma elu suurte rõõmude, õnnestavate kohtumiste, eduhetkede tegelikku mastaapi. Tahaksin, et kaugused – ajalised, ruumilised – ei kahandaks midagi. Niisugust mälu ma tahaksin.