Mis vägi see küll on, mis paneb isegi mu süles istuva väikese lapse võpatama rõõmust, nähes silmapiiril üksikut purje? Mis vägi hoidis mind kinni seal rannal, kui aimasin ilmuvat laevukest? Olin näinud sel õhtul imelisi värvimuutusi – helesinist merd õrnroosaga ühtlaselt triibutatut, mis mu silme all aina teisenes, kuni kogu maailm oli punane ja must. Harva on seda võimukat värvikombinatsiooni peaaegu segamatult täis nii taevas kui meri. Toneeritult, jah, seda küll, aga ikka neist kahest värvist kindlalt kinni hoides. See peenike kollane triip taevarannal vaid kauge kaja möödunud kuldsest päevast… Miks pidin ootama seda mustjat purje ikka veel punases leekivale silmapiirile?
On liiga suurejoonelisi hetki, mil avarus muutub talumatuks ja ääretus piinaks. Mil vajad pidet, vajad ühte purje silmapiirile. Millesse kinnitada pilk ja kus taltsutada oma minekukihk. Nii see on. Lapsest peale.