Olin seal olnud ju varemgi. Mitte sageli, aga aegajalt ikka. Mõnikord mulle meeldib olla seintega piiratud ruumis, ent lageda taeva all. Seda enam, et seinad pole umbsed, neis on kõrged piklikud avad, millest valgus sisse vaatab või kust sina välja võid vaadata. Kõndisin mööda ruumi, risti ja rästi, siin ja seal peatudes. Otsekui peaksin midagi üles leidma. Midagi kadunut. Läbi kõrgete kaaravade nägin, et väljas on pruun-kollane loojang. Midagi ainult novembrikuu jahedale ja haruharvale päikesepäevale omast. Lähenesin aegamisi külgseinale, kuni väljavaade mu silmist kadus. Niiviisi ei olnud ma kunagi seal seisnud. Nii et kõik aknaavad on küll aimata, aga mitte näha. Müür on paks, ja avade siseküljed viimaste päevakiirte valguses astuksid nagu sammu ettepoole, tuleksid ühtse rivina minu suunas. Need on tundmatute kivipuude sirged tüved. Liibun vastu seina ja tardun. Kaamera mu jahedate sõrmede vahel tuletab ennast meelde. Tee midagi, pildista! Valgus on kadumas, päev on lõppemas, talv on tulekul. Ära eksi ära.