Midagi toimus. Seal pilve varjus, minu silme eest peidetult. Oli lähenev loojang. Päev tahtis veel olla, aga ta ei saanud. Seal käis lahing, tõeline lahing. Tahmahalli viskus üles päiksekuldse sisse, otsekui kahuripaukudele järgnevad valgustmatvad mustad suitsukeerud. Värvid segunesid määramatuks. Sellest ma ei räägigi, et taevalagi mu kohal oli lausa must ja otse üles vaadates polnud mul mingit lootust. Ainus lohutus oli punakaspruun värvilaik veepinnal, esiplaanil. Tundus uskumatu, kuidas ta sinna pääses. Rünkpilv oli rünnakul, mis tema taga toimus, jäi saladuseks. Ah jaa, see hele laiguke päikesevalgust musta pilve turjal? See kestis vaid hetke, oli meeleheitlik põrkhüpe üles, mis otsekohe tagasi alla vajus. Seisin seal nõtkuvi põlvi - mina, tunnistaja, - kuni pimedus kattis maa.