Öö jõuab äkiliselt ja ootamatult, nagu polekski ta igapäevane tulija. Nagu me ei teakski ta tulemist, ei oskakski ta saabumisega arvestada… Vastuvõtust ei maksa mitte rääkidagi. Imelik, me oskame ta iga päev ikka ja jälle unustada. Selle sügisese öö. Ah, ma ju tean, millest see tuleb. Me ei oska taganeda taas pimeduse sisse, meie, kes me kukesammude kaupa - alles ju – lähenesime valgusele! Jõudsime pärale. Olime öö valge kanga sees öid läbi ja tuppa tulles ütlesime, et silmad jäid õue. Tuba tundus pime, taevas pea kohal oli öö läbi heledam. Sellepärast usume nüüdki veel viimase päikesekiireni päeva sisse. Ja siis äkki on öö kohal. Võtab su enda kottpimedusse ja käsib ettevaatlikult kobada teed, enne kui sammukese teed. Silmad jäid päeva, nii peame nüüd ütlema. Tasapisi nad ometi harjuvad, hakkavad seletama. Tasapisi me harjume – pime aeg on tagasi. Õpime pimedas kõndima. Astuma kukesamme valguse poole.