Suvi on samahea kui möödas. Teised tuuled, teised lõhnad, teised helid. Linnud tulevad maja lähedale ja sõlmivad kokkuleppeid. Et kui jälle nii karm talv tuleb, kas siis kõik jääb vanaviisi? Söögilaud ikka lookas ja pekitükid okste küljes? Ohkan. Kardan, et uuest aastanumbrist pole siin igahommikusi lauakatjaid – noorem pere läheb liikvele. Meie muidugi käime, aga peame nuputama, kuidas moon söögipaigas kauem kestaks. Kuni me uuesti tuleme ja toitu paneme. Nojah, need eeltalve mured… Eks vist sellepärast soringi piltide hulgast välja just selle, tagasivaatelise läinud suvele, kõigi oma tormide ja sadudega, mis vaheldusid tulikuumade, lämbete päevadega. Siin nad on – ilmaelu vastandpooled, ühtviisi võimukad ja võidukad mõlemad. Üksteisega olemuslikult seotud ja seega just üheskoos.