Kohtusin õhtuga, mis oli sinisest sinisem. Olin läinud otsima tihedate ja ägedate sajuhoogudega päevale värvilist lõppu. Lootsin, et näen päikesegi ära. Olin uurinud, pea kuklas, taevast, ja seal oli tõesti nii heledat kui pilvevabagi. Sellest annab tunnistust ka helesinine meretriip eemal, silmapiirini välja. Kõik ülejäänu moodustus aga võrratust sinise-mängust. Sajud jätkusid – pildiltki näha. Kaugete pilvede taga on ometi aimata, et kusagil läks tõepoolest päike oma tavavärvides looja, ainult mulle seda sel õhtul näha ei antud. Anti kapaga sinist. Tõelises nüansirikkuses, jõulise õhinaga alistas sinine endale selle õhtu. Vallutas ja võitis. Olin tumm – sinine oli nii ilus!