See taevaste kohtumine oli võimas ja samas hämmastav. Mismoodi nad otse mu pea kohal kokku jooksid. Ja parem oli tõepoolest „parem“, selline süütum, leplikum, valmis taanduma ja eest ära minema. Pahemalt tuli süngelt, ähvardavalt ja jõuliselt teine taevas, pahaendeline ning võimukas. Ta laskus aina madalamale ja madalamale, jättes vähe hingamisruumi. Tema tulekus oli midagi hirmutavat, kõhedusttekitavat. Paremal poolel oli nüüd minu jaoks ilmselge lohutus. Kuigi taanduv ja allaandev, manitses ta kannatlikkusele ja ootusele. Pärast mürisevat kõue tuli tõepoolest uus, päikseline päev, lahke pilgu ja särava silmaga. Siin aga nad alles kohtuvad – parem ja pahem.