Üks ammune pilt. Küllap jäi ette, sest kaua on nüüd seda must-valget värvitut aega olnud. Mäletan küll, kuidas tol lumetul talvel mööda jäätunud adruvalle ukerdasin ja läbipaistvatele värvilistele jääkobaratele lähemale tahtsin pääseda. Ise nii hirmus õnnelik, et sellisel imehetkel just seal olema juhtusin. Mäletan sedagi, et millegipärast oli mul tollest reaalsest vaatepildist veel vähe – kujutlesin, et mu ees on tohutu kõrge kalju ja all on mühisev ning sügav meri… Kujutlesin end, vaevalt tikutopsi suurusena, ronimas neid jäiseid nõlvu pidi tippu. Jah, muidugi tippu! Et siis sealt ülevalt heita pilk kaugustele ja ääretusele. Kummaline küll, milline mastaapsuse igatsus võib vahel inimlast tabada. See on nii suur, et sa unustad jäälibedalt adruvallilt talvekülma vette kukkumise ohu. Ning kõik ikka selle nimel, et su kujutluspilt teravatipulisest kaljust vete kohal tõelusena näiks. Ainult näiks. Kasvõi ainult näiks.