Oh need metsamäed! Need on tõepoolest eesti maastikus mu suured lemmikud. Ikka nad ilmuvad ootamatult kuhugi silmapiirile uhke kumera kaarena, olgu nad siis tumerohelised ja tõsised kahvatu suvise sinitaeva taustal või õrnroheliste hiirekõrvus kaskedega kaetuna kõrges rõõmsas kevadõhus. Seekord aga ilmutas metsamägi end mulle kohevas talverüüs – ja veel kuidas! Üle tasase lageda välja, kust üldse mäge oodata ei tea, ammugi siis sellist imelist metsamäge! Rohkem on nad ju Lõuna-Eesti kaugvaadetele omased, sealseid silmapiire kaunistades. Aga erilised on nad sealgi, sest mets nende peal peab olema tihe ja üheliigiline, moodustades nii ühtse pinna ja joonistades taeva foonile uhke katkematu kaare. Tundub uskumatu, et sinna inimene siseneda võiks. Ja tuleb selline seletamatu tahtmine moonduda väikeseks putukaks ja katsetada. Proovida, kas läheb õnneks, kas pääseb sisse. Ometi pole see soov täitumisele määratud, sest metsamäed on ja jäävad illusoorseteks – neile lähenedes kogu lummus kaob. Seepärast jätan ma nad sinna eemale ja imetlen neid vaid kaugelt.