Üks ja sama päikene saadab mu laiale ning lagedale vaateväljale kaks täiesti eraldi seisvat kullalaiku. Jään neid lummatult vaatama. Unustan vihkudeks hajutatud päikesekiired, mis ometi haruharva hargnevad kõikvõimalikes suundades korraga, unustan mitmekihilised ja eriilmelised pilved, millel mu pilk kõigepealt peatus, ja vaatan vaid neid valgusringe seal kauguses. Mõned lihtsad asjad jõuavad mõtetesse otsekui viivitusega, isevärki aeglustusega. Nagu praegu. Teadmine, mis on küll ammune, aga senini teadvustamata. See, et üks ja sama päikene saadab ühel ja samal hetkel veel väga paljudes kohtades maamuna peale niisuguseid valgustatud ringe, punktvalgusi, selliseid helgema olemise paiku…