Kui tihti me ütleme – või vähemalt mõttes ütleme – et no nii, nüüd tõmbame sellele asjale joone alla. Ühteaegu tähendaks see ju millegi lõpetamist, ja teisest küljest hoopis millegi rõhutamist. Sellel pildil on lausa kaks joont: tume joon silmapiiril ja hele joon temaga paralleelselt, aga veidi allpool. Kahe joone vahel on tilluke saar. Nii väikene, et võid ta kindlasti põhjalikult läbi uurida ja omaks tunnistada. Aasta hakkab vahetuma. Saadame siis selle esiplaani ühtlaselt heleda pinna kui möödunu rahumeeli minevikku. Olgu kahe kitsa joone vahel meie piirimaa, ning sellest ülespoole jäägu tulevik. Pildistamise hetkel sadas seal kauguses tihedat pehmet lund. Aga jätame selle – pole meie asi mõistatada, mis seal kõik on. Keskendume täna oma tänasele, sellele piirimaale, valgele ja sinisele joonele ja, muidugi, meie oma saarele seal vahel. Tõmbame joone alla minevikule, et sellega lõpetada, ja teise joone alla tulevikule, et tema tähtsust olevikuks saamisel mitte unustada. Sest olulisim neist kolmest on olevik. Head olevikku!