Teed tulevad ja teed lähevad. Tõepoolest on vahetevahel tunne, et minejad ja tulijad on teed ise, mitte meie, kes me neid mööda liigume. Siin ta on – tee – selline iseseisev ja omamoodi isekaski. Näe, teeb äkki väikese tujuka kaare seal paremal. Asja eest, teist taga. Ja kust meie seda teadma peame, et miks. Aga tema ise, küll tema teab. On neid kaaretajaid ja silmustajaid, kõrvalepõikavaid teid ju ennegi nähtud. Sellised, mis mõistatuseks jäävadki. Pealegi on mingi otsesem ja sirgem tee samal ajal ikka ju olemas. Seal ta läheb segamatus iseolemises, kuni kaob enne silmapiiri me silmist. Või siis – näe, sealt ta tuleb! Aga kus tema algus, seda silm ei haara. Asjade haaramatus on see, mis meid rahutuks teeb ja paigalt liigutab, olgu siis füüsilises või vaimses ilmas. Ja me läheme, läheme teele…