Ei olnud päikest sel sügispäeval. Oli ühtlaselt hall, pilvealune päev. Miski vägi kutsus siiski kaldale. Ootama. Nähtamatu päikesekera kadus aga silmapiiri taha, ennast ilmutamata. Kummaline vaikus oli merel ja ümberringi. Seisin lamedal kivil ega saanud pilku pilviselt horisondilt. Korraga väreles seal mingi vaevutajutav värvihelk. Minu pilgu all ilmus taevarannale lainetav lehvik, mis kordus vees. Otsekui õhkõrn viibe… Sel ajal lahkus kaugel maade ja merede taga siitilmast inimene, kellega mu mõttemaailm oli aastakümneid seotud olnud. Küllap tal oli siis midagi minnes veel öelda. Üks lehvitus silmapiiri tagant, hüvastijätuks.