Ja ta selja taga, kõigest mõnekümne meetri kaugusel, on säravvalge sihvakas majakas. Mida ei ole. Ja ta ees laiub piiritu avameri. Mida ei ole. On südapäev ja kõik oli olemas. Nüüd ei ole. Ei paista. On kadunud. Nii suurt tuletorni ei saa olematuks muuta. Nii suur meri ei saa ju ära kaduda. Sedasi äkki. Justnagu reaalsus oleks mingi tühiasi. Korraks käega pühkida – ja ongi eimidagi. Ongi olematus käes. Inimene seisab ja vaatab… Mis tal muud üle jääbki?