Jälle on käes see aeg – sügishall tormine meri, nohu ja kõrvavalu. Ja see pilt tuleb taas silme ette, olgugi et paar aastat tagasi nähtud. Kes ütles, et kui läbi kaamerasilma vaatad, magad päriselu maha? Vale puha! Nähtu, mille kaadrina fikseerid, kleepub mällu raamitud pildina. Temas on kogu su oma kontsentreeritus, sellesse ja ainult sellesse pildistamise hetke suunatu, mis välistab kogu eelneva ja järgneva hajutatuse, mis on muidu ju nii iseloomulik meie olemisele ajas. Pildistamine on keskendumise kunst. Just seetõttu on tulemus ka meie mälus püsivam, kui seda on eelnevad ja järgnevad, siia-sinna heitlevad, omamoodi kaootilised mälestused tollest korrast. Vihm, müha, külm, märjad kanged sõrmed, väsimus. Vaimustus vaatepildist, segatuna lõputu nukrusega, nähes seda rida kord laine taha peituvat, kord taas vaatevälja ilmuvat. Ja veel palju muudki meenumas. Aga pilt on silme ees just selline. Meri ja see rida.