Nüüd, mil läheneb suur küünalde põletamise aeg, nüüd, mil me protest pimeduse vastu on jõudmas haripunkti, mil me igatseme seda kukesammukestki lühikesele päevale lisaks, jah, just nüüd jääb see augustiõhtune loojangupilt mulle ühtelugu ette. Alati siis, kui mõtlen hoopis teisi, tänasemaid hetki siia lehele lisada, tuletab ta ennast mulle meelde. Tõsi ta on, et ka augustis on päev juba palju lühem ja öö pimedam. Aga augustil on oma võlu. On omad soojad, peaaegu sääsevabad õhtud, tirtsude sirin, nahkhiirte lend. On üha eredamad tähed pea kohal, mis mõnikord uhkeid kaari laotusesse joonistavad ja ikka ja alati enne kustuda jõuavad, kui see kõige tähtsam soov mõeldud saab… Ei taha siis veel pimedatele ja pikkadele sügisõhtutele mõelda, lühikestest, peaaegu olematutest päevadest rääkimata. Aga nüüd on nad käes. Ja siis kummitabki mu kõrvus see ilus sõna – päevaküünal. Ja meenub too päevaküünal, mis ei tahtnud ega tahtnud kustuda, kuigi päike juba ammu silmapiiri taha oli kadunud. Nii kõrgele läbi pilvekihtide sirutuvat ja terve tunni jagu hõõguvat päevaküünalt ma varasemast ei mäletagi. Ei saanud temalt silmi. Öö oli juba kohal, kuugi taevas, ja tähed mu seljataga vilkumas. Aga nüüd, mil päike kibekähku – kui ta end üleüldse ilmutada jaksab – pisikese punase täpina taevarannal kustub, ei jää mul muud üle, kui ise küünal süüdata. Lootes niiviisi pikendada päeva.