Purskab vastu taevast. Paiskub mitme lehvikjoana ülesse. Lennutab pilvepritsmeid tabamatusesse kõrgusesse. Nii et sina, inimene, siin all seisma jääd ja vakatad. Hämmastusest. Imetlusest. Enese jõuetusest. Seisad nõtkuvi põlvi ja ootad, mis saab edasi. Ei midagi. See purse tardub seal taevas. Otsekui oleks taevased väed teadnud, et tahad vaatepilti seisata, purskamist peatada. Tahad aega vaatamiseks. Nautimiseks.
Paari tunni pärast, paarkümmend kilomeetrit sellest paigast eemal, olid värvid küll teised, aga kujund endine… Purskas - ja peatuski.