On päevi, mis manitsevad sind olema vaoshoitud ja järelemõtlik. Ei tohiks sel päeval su üheski teos olla tõtlikust ega üheski lausutud sõnas valje toone. Neil päevil ei tee sa äkilisi otsustusi. Su keha tõrgub tegemast isegi järsumaid liigutusi. Kõik on otsekui sordiini all, vagusaks taltsutatud ning leplikuks rahustatud. Need on erilised päevad. Jääb mõistatuseks, kust nad ilmuvad ja miks nad tulevad. Ometi tunned sa suurt rahu, kui nad äkki pärale jõudnud on. Nagu oleksid neid enese teadmata aina oodanud, aina igatsenud. Neis päevis on eriline valgustatus. Taevalael põleb lamp. Lamp, mis ei pimesta, vaid laseb sul rahumeeli vaadata neid maailma imelisi ja diskreetseid värvitoone, mille olemasolu me argipäeviti unustama kipume. On üks vaikne, valgustatud päev.