Ratas on veereja. Liikumine on ratta olemusse sisse sätitud. Vanaema rakendas igal varahommikul hobuse vankri ette ja läks rataste lõgisedes piimaplekke väravate kõrvalt vankrisse vinnama ja meiereisse vedama. Kuni elu veeres õhtule. Meie õngitsesime sauna tagant kolu seest endale rauast tünnivitsad, lükkasime neid traadist konksuga ja jooksime mis jaksasime oma lapsepõlvest sedaviisi välja. Tähed tiirutasid taevalael ja kaelad jäid nende vahtimisest kangeks. Aastaajad jooksid ringiratast, nendest said aastad ning need omakorda korjusid kokku elulooks. Kuidagi üüratu kähku. Kibekiiresti.
Jäin raiesmikul silmitsi kännuga. Seisis paigal. Ei tormanud. Aga aastaringid keerutasid end puusüdame ümber, nii et silme ees lõi korraga virvendama. Aeg vaatas sealt mulle pärani silmi vastu, kõige oma loo ja lootusega. Tundsin, kuidas ajaratas veereb. Hakkas kiire. Läksin kärmesti edasi.