Ei mõelnud ma seda pilti tehes Juhan Viidingule ega tema luuletusele, mille lõpetab just see sõnapaar. Aga hiljem, iga kord, kui see sirelitepilt mulle ette sattus, kummitas kõrvus – igavene juuni. Muud puutepunkti tolle luuletusega siin pole. Lihtsalt sõnalumm, mis kord vaiksemalt, kord valjemalt minus kumisema hakkab. Minu jaoks on selles pildis koos fikseering, kinnitus ja koguni tõestus igikestvale, igavesele juunile. See on koondpilt, kuhu mahuvad ühekorraga nii lapsepõlv, täisiga kui vanadus. Kus kestavad samaaegselt ning igavesti minevik, olevik ja tulevik. Tõusu- ja loojanguvalgus, maakera lõputu tiirlemine, tuuletu paigalseis, liikumatu, lõhnav sirelimüür, puhas-sinine taevalaotus… Juuni. See igavene.