Niisugune ta oli, selle aastatuhande kümnenda aasta tulekutund. Oli südaöö ja sellegipoolest oli ilm suurt valgust täis! Sügavpaks lumevaip aheldas su paigale, otsekui tahtnuks öelda: peatu, seisa, ära torma. Kuulata ja vaata ja mõtle. Või kui oskad, siis ära mõtle – ainult ole. Kuuvalgus puudutab lund ja lumevalgus tõuseb kui lummatu maast üles. Tõuseb üles, ja nad seovad oma valguse ühte. Kokku. Hõlmavad kõike. Terve ilm on korraga selle valguse kui kaitsva kookoni sees. See keerdub me ümber, mähib meid endasse, hoiab meidki koos. Samal ajal laotab taevas me kohale udupehme pilveteki, varjab korraks meie eest kõiksuse, et me ei hajuks lõpmatusse. Et me oleksime sellel tunnil tõepoolest omavahel koos.