Oli seegi jaanuaripäev lühemast lühem ja taevas tüdinult hall. Ega ei osanud eriti lootagi, ei osanud enam õieti tahtagi. Ja siis tuli taevaäärele kitsas peenike riba – hele õhetav triibuke. Rutuga läksin laevalaele ilma kätte. Sama kiiresti avanes taevas, tegi oma silmad lahti. Hall taandus mu tulekuteele, jääkonarused ja lumekühmud ahmisid laotusest sinist, mina vaatasin ammuli sui taevaga tõtt. Korraga märkasin – ei mina üksi! Laial lagedal oli avanenud õrnkollane pilukil silm, päevasilm. Kui iseenesestmõistetavalt vahetasid nad omavahel pilke, mille sisu ma võisin vaid mõistatada. Olin olnud kõigest kõrvaltvaataja, ei enamat.