Võimas talveõhtu. Pimeduse laskumine maa peale, värvide moondumise tund. Tuled pannakse põlema. Ka need, mille olemasolust ja otstarbest sul aimugi ei ole. See on mõisaallee, see on kirikutee. Valge kirik tunneli lõpus – teadjale, märkajale. Ent kas vägevamaist vägevaim katedraal ei kõrgu su kohal neist üksteisest läbipõimunud mustadest okstest, mis täna on otsekui kokku kleebitud lume valge massiga? Need toekad, maasse torgatud sirged tüved, just nagu iidvanad verstapostid, mõõtmas mitte tee, vaid hoopis läbitud aja pikkust. Kummaliselt lühikesed selle võimsa okstest ehitise kõrval, mida nad kindlalt kannavad ja üles taevasse tõstavad. Mille ees ma lummatult seisan, statiivi kolm jalga mu oma kahele jalale toeks. Keset teed, unustanud aja ja ohu. Unustanud enda siia, unustanud lihtsalt olema. Mõõtmatu aeg.