Kui lund ja valgust jälle kord ülearu kaua oodatud on, ning kui ta siis viimaks tõesti ennast ilmutab, taban end sellelt, et igatsen suuri, avaraid, puhtaid pindasid, omamoodi irreaalseid ja unenäolisi. Ja siis juhtub, et mu soov saab tõeks. Taevas on tumedam kui härmavalge metsaviirg, veed on jäävangis ja lumme peidetud, peaaegu aimamatud. Laotuse ühtlane, mahe, helehalliga segatud sina paitab kõiki mu meeli. Päike ei kiiska, vaid libistab oma leebe valguse üle lumevälja. Puud ja pilved jätavad lumele sellesama taevase sinihalliga toon-toonis pehmeid varje. Ei ühtegi üleliigset värvi, teravat joont, intrigeerivat detailirohkust. Suur ja seletamatu rahu on tulnud. Hingetund on käes. Vähemalt seni, kuni kestab mu silmis see pilt.