Käisin mere ääres päeva ära saatmas. Kuigi tee pole pikk, jõuab novembris pärast loojumist mõne minutiga pimedus peale tulla. Metsarajal kobab jalg tuttavaid juurikaid. Püüan hoiduda komistamast. Aegajalt vilksatab kuuskede vahelt tuluke. Meie kodu. Õuele jõudes on korraga kirjeldamatu rõõm valgusvihkudest, mis langevad meie akendest kuivanud ja krõbisevatele, kahutanud kaselehtedele. Siinsamas on trepinurk, aga ma viivitan veel. Koduvalguses on hea olla. Seisan tänutundes õue peal, õnnelik, et võin minna koju ja koduste juurde.