On kummaline seda kogumit vaadata. Seda, millest ta koosneb ja kuidas ta kokku on pandud. Eriti praegu, mil ma panen oma fotolehele kahesajandat pilti, sedasama. Kui ma jutustan kahesajandat korda teile ikka ühte ja sama lugu. Varieeruvat küll, aga ikkagi ühte ja sama. Minu oma lugu. Lained on tulnud, põrganud vastu adruvalli, end tagajalule ajanud ja valjusti hirnahtanud kui noored täkkhobused. Nende suust pritsis vahtu, mis jääkülmal pinnal tardus. See hangunud kuhil kasvas. Piisk piisa haaval. Mügar mügara kõrvale. Kohati kokkukäkrunud, teisal rohkem eristatavad, aga samas siiski nii truult ühtehoidvad… Just niisamuti hoiavad ühte ja kokku minu pildidki. Nii need, mis suuresti juhuse tahtel siia sattunud on, kui ka need, mis alles mu arvutis peidus. Olenemata sellest, kui palju nad üksteisest erinevad või mis nendes sarnast on. See on minu poolt seisatud hetkede kogum. Aga hetked on kokku aeg. Üks ja ühtne. Jagan teiega oma aega, kuniks teda mul on.