Novembripäike on jahe. Muidugi kui teda üldse on. Ja kui, siis ehk korraks vaid. Ning pikuke see päev isegi on, päikesehetkedest rääkimata. Talvepäeva päike on madal ja külm, selline lamedalt valge. Varjulistes kohtades ei jaksa ta öist hallagi sulatada. Lagedam maalapp näitab võibolla paariks tunniks alasti kulu ja kõdulehtede värvi. Kuni lund pole loota, on see külm päevakiir ometi ainus lohutaja või lausa rõõmustaja. Sügistormid on tormanud, lehed on alla andnud ja alla sadanud, värvi pole neis enam ollagi. Lepik on pigem mudamülgas kui astumise koht. Libisedes võta kinni ennem angervaksa kuivanud varrest kui peenikesest äbarikust puutüvest – need on puha kõdunenud ja murduvad juure pealt kohe, kui nende vastu puutud. Korraga seisab su ees toekas vana tüvi, sügistormi langetatud ja puude rägastikku põiki kinni jäänud, otse su lauba kõrgusel, ning püüab pilku. Külm valgus ja hall vari joonestavad ta peale kumbki oma mängumaa, pannes vana puu elujooned kaasa rääkima. Vertikaalsed tüved foonil, sellesama jaheda valguse käes, on astunud sammu tagasi. Ruum avardub, mitmemõõtmelisus on üha ilmsem. See käib ka mu mõtete kohta. Taganen ja süvenen.