Mõni asi kohe on keskpunktiks loodud. Ei saa mina sellest kivist mööda ilma, et pilk ta külge kinni ei jääks. Isegi siis mitte, kui ilm ja valgus teda nii uhkelt esile ei tõsta. Seal ta nüüd seisab, ise kindlalt maa peal, aga kogu oma oleku ja olemisega toetamas rasket sügisest taevast. Nii iseenesestmõistetav. Nii kindel. Alati olemas, kui ma sealt mööda lähen. Seisja. Keegi, kes on. Kes on maa ja taeva piiri peal. Keegi, kes minule läheb korda ja kellele mina korda ei lähe. Kuigi ka mina olen maa ja taeva vahel. Ainult et maa peal ma kipun tihti komistama, ja taevaste tuuled tõukavad mind. Küllap seepärast otsingi tuge.