Minu ja minu lähedaste elud hoiavad üksteise ümbert kinni ja hõljuvad sedasi koos läbi meile lubatud aja ja ruumi... Ent niiviisi mõeldes vaatan ma seda pilti ikkagi kõhedusega. Kui haavatavad me oleme. Kui lammutatavad, kergesti purunevad, haihtuvad. Tõsi küll, meie võluv värviline maailm ei ole illusioon. Ta on päriselt olemas – mittemiski ei saaks ju peegelduda isegi mitte seebimullil! Ta on. Ja vist on vale ta pärast aina muretseda, sest ühtsoodu kartes ja hirmu tundes jääb olemise rõõm poolikuks ning koosolemise ime tabamata. Pigem manan end hapruse asemel tajuma seda õhulist kergust, millega me ajavoolus edasi kandume ning enese pinnalt värvilisi peegelpilte tagasi kiirgame. Unes või ilmsi. Või mõlemas.